In the second half of November 30 young people from Lithuania, Macedonia, Turkey, Ukraine, Azerbaijan and Estonia, met in Erzurum (city in Eastern Turkey) to learn each others dances, songs and music. During 10 days took place several rehearsals, cultural visits, traditional nights and many more activities.
At the end of the project they organized wonderful final concert where all participants performed international repertuoire in big orchestra and a small ensembles also. NB! very soon will appear here the video about the concert.
Thank you, amazing estonians – Liisa Koemets (the leader), Kristi Kool, Julius Koppel, Eva Väljaots, Meelis Int for participating in an active and creative mood!
Here you can enjoy some moments from the final concert: https://www.youtube.com/watch?v=SpZwCkZNytQ Estonian tunes performed by all participants!
This youth exchange project was supported by European educational program Erasmus+, which covers for participants all accommodation, food and local program costs and partly international travel costs. //
Novembri teises pooles toimus Erzurumis rahvusvaheline noorteprojekt TO TALK VIA MUSIC milles osalesid noored Leedust, Makedooniast, Aserbaidžaanist, Türgist ja Ukrainast. Eesti gruppi kuulusid noored moosekandid Liisa Koemets, Kristi Kool, Julius Koppel, Eva Väljaots ja Meelis Int. Kümne päeva vältel õpetati üksteisele oma maa laule ja pillilugusid, toimusid proovid nii suuremates kui väiksemates gruppides. Projekti lõpetas suurejooneline lõppkontsert, mille video ilmub ka peatselt siia lehele.
Noortevahetusprojektile kohaselt ei tegeletud vaid siseruumis pilli mängides, vaid külastati ka kohalikke vaatamisväärsusi.
Projekti rahastas Euroopa haridusprogramm Erasmus+, mis kattis kohapealse programmi, majutuse-toitlustuse ning osaliselt transpordikulud.
Novembri teises pooles toimus Erzurumis rahvusvaheline noorteprojekt TO TALK VIA MUSIC milles osalesid noored Leedust, Makedooniast, Aserbaidžaanist, Türgist ja Ukrainast. Eesti gruppi kuulusid noored moosekandid Liisa Koemets, Kristi Kool, Julius Koppel, Eva Väljaots ja Meelis Int. Kümne päeva vältel õpetati üksteisele oma maa laule ja pillilugusid, toimusid proovid nii suuremates kui väiksemates gruppides. Projekti lõpetas suurejooneline lõppkontsert, mille video ilmub ka peatselt siia lehele.
Noortevahetusprojektile kohaselt ei tegeletud vaid siseruumis pilli mängides, vaid külastati ka kohalikke vaatamisväärsusi.
Projekti rahastas Euroopa haridusprogramm Erasmus+, mis kattis kohapealse programmi, majutuse-toitlustuse ning osaliselt transpordikulud.
Järgneb projektiblogi Julius Koppelilt:
Tegu oli ligi kaks nädalat kestnud projektiga, mis päädis ühise lõppkontsertiga. Enne aga
projektist endast lähedamalt, üldisemalt.
Projekti sattusin tänu õnnelikule juhusele, et istusin sõbra kõrval, kui talle helistati ja pakuti seda võimalust. Tema ise ei saanud minna ja andis telefoni mulle. Ka mina ei oleks esialgu saanud, ent õnneks kuupäevad muutusid ning avaneski võimalus osaleda. Projekt kattis kõik elamis- ja söögikulud, aga ka ligi 80% reisikuludest. Söök oli vägev, kurb on meenutada seda kõike möödanikuna. Kõik need magustoidud, soe ja külm laud…
Toimus see Türgis, Erzurumi linnas. Kui sain teada, et avaneb võimalus osaleda Türgis
toimuvas projektis, kujutasin vaimusilmas ette, kuivõrd päevitanuna ma tagasi tulen, ent
kliima oli Türgi karmimaid ehk siis võrdlemisi sama, mis meil.
Linn asub 2000 m veepinnast ja hotell ise oli mäe jalamil, seega veelgi kõrgemal linnast. Kahjuks polnud veel suusahooaeg alanud, kuigi ma võtsin kaasa isegi suusaprillid.
Igatahes projektist… kokku said inimesed (noored ei saa kahjuks kõigi kohta öelda) kuuest riigist: Leedust, Makedooniast, Aserbaidžaanist, Eestist, Türgist ja Ukrainast. Seltskond oli väga kirju, näiteks ööbisin isegi samas toas kahe muslimiga, kes ka aeg-ajalt Meka poole palvetasid. Samas olid näiteks ukrainlased põhiliselt sõjapõgenikud Luganskist- alates kevadest elavad Kiievis, naljakal kombel neljast sõbrast üks oli venemeelne ja polnud lahkunud kodulinnast.
Kontsert aga oli väga edukas, kuigi osa esinejaid (Ukrainast ja Türgist) polnud eriti
muusikaga seotud. Toimus see Erzurumi ülikooli kontsertisaalis. Esinesid projektist osa
võtnud inimesed suure orkestrina, kus oli kokku üle 30 inimese, sealhulgas ligikaudu 20
erinevat instrumentalisti, ülejäänud moodustasid koori. Üldjuhul esitati kõik lood koos, ent
ühe loo tegid ka kaks eesti neidu üksi, kandlel ja eesti lõõtsal.
Varem olen olnud mitmeid kordi mõne projekti lõppkontserdil ja julgeks öelda, et meeleolu ja tulemus oli sellel kõige parem. Varem olen pigem sattunud kontserdile, kus pole olnud just
sellist võimast tunnet ja eelnenud töö on pealiskaudsem olnud.
Esitlusele tulid eri lood osalejamaadest. Eesti poolt tuli kaks laulu, õigupoolest kolm, ent kaks terve orkestriga, mis esitati järjest, seega üks lugu läks sujuvalt üle teiseks. Esimene oli regilaul Lõuna-Eesti kandist ja teine oli polka filmist „Kevade“. Mõlemad lood teistele rahvastele meeldisid, kuna tõenäoliselt andsid teiste vahel kontrasti oma rõõmsa laadi ja tempoga.
Ukraina looks oli „Pidmanula pidvela“. Ka see lugu oli väga tempokas ja meeleolukas, ent oli
selgelt ukraina rahvalugu oma minoorse kalduvusega. Põnev oli ka selle õppimise protsess,
kuna ukrainlased, kes seal olid, olid võrdlemisi muusikakauged inimesed.
Leedu neiud õpetasid UNESCO pärandisse kuuluva sutartine. See oli aga seotud väga
põnevasse sättungisse, ei imesta, kui mõni oleks ka meie ettekande ajal suutnud transiseisundi saavutada.
Makedooniast oli tore ansambel. Nad õpetasid kaks lugu: esiteks „Leno Mori“, mis oli
armastuslaul ja kaashaarava viisiga, teiseks aga 9/8 traditsioonilises taktimõõdus loo, mis
mulle jäi lõpuni arusaamatuks, sest seda lugu kahjuks ei õpetatud rütmi jutkui lahates, vaid
loodeti, et tunnetame ära- kahjuks mitte liiga hästi.
Aserbaidžaani noormehed õpetasid naljaka loo „Ai dili dili dilaver“, mida nii hästi kui
traditsioonilisest laadist aru saadi, ka kaasa lauldi.
Türgi lugusid oli kolm: kohalik „Erzurum carsi Pazar“, „Kalenin bedenleri“, mida kusjuures
teadsid ka makedoonia poisid, seega esitati seda kahes keeles ning kolmandaks tõenäoliselt
poplugu „Azlan yarim“. Kõikidele lugudele järgnes tormiline aplaus ning mäletamist mööda
plaksutati kaasa. Kummaline oli, et kuigi umbes pooled publikust kandsid pead varjavat
rätikut (nägu varjatud polnud), elati kaasa kõigi maade lugudele alates kontserdi algusest.
Pole ammu viibinud sellisel kontserdil, kus kõik lood on täis elu ja meeleolu ei lange
publikus kordagi.
Kõik fotod/all photos by Liisa Koemets
Tarkade Kivi MTÜ 